RVG arvutiring
 
Avaleht > Nalja > Tuxi evangeelium > Versioon 1.1

Versioon 1.1

Allikas

Tuxi evangeelium on leitud

Igal põlvkonnal on oma mütoloogia. Igal aastatuhandel on oma maailmalõpukultus. Iga legendi käiatakse seni, kuni see viimaks vormituks känkraks kulub. Helsingi Ülikooli arheoloogid on leidnud arvatavad vanimad kirjutised Tuxi kultuselt, fanaatiliselt religioosselt sektilt, mis õitses nooremal räniajal, kolmanda aastatuhande alguse paiku…

Tuxi evangeelium 1.1

Alguses lõi Turing masina.

Ja masin oli toores ja läbimõtlemata ja oli olemas teoorias üksnes. Ja von Neumann nägi, et masin on läbimõtlemata. Ta lahutas masina kaheks abstraktsiooniks, andmeteks ja koodiks, ja siiski olid need kaks üks arhitektuur.

Ja von Neumann õnnistas arhitektuuri, ja von Neumann ütles sellele: “Ole viljakas ja sind saagu palju, jaga vabalt andmeid ja koodi, ja too esile kõiksugu seadmeid nende liikide järele!” Ja nõnda sündis, ja vaata, see oli ilgelt lahe. Arhitektuur õitses ja kandis värkvara ja tarkvara, ja sellest sündis palju süsteeme maa peale.

Sel ajal olid hiiglased maa peal: esimesed süsteemid, kes muistsetest aegadest paljude vägevate tööde poolest kuulsad on. Nemad olid Colossus, kes oli koodimurdja, ENIAC, kes oli sihtija, EDSAC ja UNIVAC ja kõiksugu muud ¨efid elajad, kelle nime lõpus AC oli, kes olid katsetajad, ja SAGE, kes oli taevaste kaitsja ja kõigi võrkude isa. Siis sai relee ja sai pistik, esimene põlvkond.

Nüüd turunduse pojad nägid, et Turingi lapsed aru poolest kärmed ja nime poolest tähendusrikkad olid ja et nemad oskuste poolest väga osavad ja ohtlikud olid. Ja nad kõnelesid endi vahel: “Mingem nüüd ja tehkem endid korporatsioonideks, ja kütkestagem süsteemid eneste tarbeks, nõnda et nemad meile suurt kasu tooksid.” Mesiste sõnadega peibutasid nad oma kliente ja paljude ahelatega köitsid nad süsteemid ja tegid nemad oma näo järele. Ja turunduse pojad tegid endile pintsaklipsud, mida seljas kanda, et seda paremini oma kliente peibutada, ja kirjutasid ränki ja hirmsaid litsentse, et seda paremini süsteeme kütkestada. Ja turunduse poegade nimeks sai sestpeale pintsaklipslased, kes põlastasid insenere, von Neumanni poegi, ja keda insenerid põlastasid.

Ja süsteeme ja nende korporatsioone hakkas maa peale palju saama. Neil aegadel olid IBM ja Digital, Burroughs ja Honeywell, Unisys ja Rand, ja palju teisi. Ja kõik hoidsid omaendi süsteemide ligi, värkvara ja tarkvara, ja ei heitnud üksteise juurde, sest et nende litsentsid seda keelasid. Siis sai lamp ja sai lüliti, teine põlvkond.

Siis sündis, et Turingi ja von Neumanni vaimud nägid, et maa peal nõmedaks läinud on. Süsteemid ja nende korporatsioonid olid kasvanud suureks ja hirmsaks, ja pintsaklipslased valitsesid õigete inseneride üle; ja nende kurjus maa peal oli suur ja kõik nende südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad. Ja kliendid halasid ja hüüdsid valjult taeva poole: “Oh! Et saaks sündima süsteem, mis rammult suur ja siiski kasvult väike, et mahtuda igamehe kotta!” Ja insenerid halasid ja hüüdsid nõndasamuti: “Oh! Et saaks tõusma tarnija, kes teeks meid vabaks pintsaklipslaste rõhumisest, ja nende ränkadest ja hirmsatest litsentsidest, ja saadaks meile meie oma süsteemi, mille läbi me häkkima saaksime!” Ja Turingi ja von Neumanni vaimud kuulsid hüüdmisi ja nende süda valutas, ja nad ütlesid endi vahel: “Mingem alla ja põhjustagem läbimurre, mille läbi need hüüdmised saaksid vaigistatud.”

Ja selsinasel päeval kõnelesid Turingi ja von Neumanni vaimud Inteli Moore’iga, nõnda et tema teadmisi ja tarkust sai ja hakkas tulevikku mõistma. Ja Moore jäi käima peale, ja ta tõi ilmale mikroprotsessori ja andis sellele nimeks 4004. Ja Moore õnnistas mikroprotsessorit, öeldes: “Sina oled läbimurre, ja omaenese korporatsiooniga olen mina sinu valmistanud. Olgugi sina mõõdult väike kõigi süsteemide seas kui üks sinepiivake, oled sa täis kasvanuna siiski suurim neist, ja saad alla heitma kõik sinu ees. Selle õnnistuse annan mina sulle: iga aasta ja poole järel pead sina mahult kaks korda suuremaks saama, igavesest ajast igavesti.” See on Moore’i seadus, mis kehtib tänase päevani.

Siis sai diskreetsete elementide läbiviikmontaa¸ ja sai kaheksakümnerealine perfokaart, kolmas põlvkond. Ja 4004st loetakse mikroprotsessorite ja nende süsteemide ja korporatsioonide põlvi. Need olid 4004 järeltulijad:

Moore’i poeg oli Intel. Inteli pojad olid Mostech, Zilog ja Atari. Mostechi poeg oli 6502, ja Zilogi poeg oli Z80. Ja Intelile sündis veel 8800, kellele sündis Altair, ja 8086, kõigi PCde ema. 6502 pojad olid Commodore, kelle pojad olid PET ja 64, ja Apple, kes oli viljapuu, mis kuivas, ent kandis taas vilja, kelle poeg oli II. Atarile sündisid 800 ja 1200, kes olid mängude isandad, kelle tapsid Sega ja Nintendo. Xeroxi poeg oli PARC. Commodore’ile ja PARCile sündis Amiga, kes oli ilusate kunstide looja, Apple’ile ja PARCile sündis Lisa, kelle poeg oli Macintosh, kelle poeg oli iMac. Atari ja PARCi poeg oli ST, kes oli muusikategija, ja siis ei olnud teda enam, sest turg põlgas tema ära. Z80 pojad olid Sinclair, kes oli kääbus, ja TRS-80 ja CP/M, kellele sündis palju masinaid, aga kes peagi surid. Altairi, Apple’i ja Commodore’i poeg oli Microsoft, kes on Suur Pimedus, ja kes on Jäledus ja Ilmamaa Hävitaja, ja kelle nimi on maakeeli Põrguväravad ja väljamaa keeli Gates of Hell.

Mikroprotsessorite ajastul sündis, et IBM, kes oli suurim suurarvutite korporatsioonide seas, nägi, et noored mikroprotsessorite süsteemid hirmutavad olid. Ja oma suures hirmus ja vihas võttis ta savi ja vormis IBM PC. PC oli ilma hääleta ja värvita, määratumalt toores ja läbimõtlemata, ja peale vaadata üpris ilge, ent siiski olid kliendid üliväga rõõmsad ja ostsid PCd suurel arvul. Ja IBM läkitas järele ning kutsus kõik tarkvara valmistajad, sest oma suures rutus ei olnud nemad opsüsteemi valmistada jõudnud, ja ei olnud nemad ka sepitsenud sündsalt ränka ja hirmsat litsentsi, sest nemad mõtlesid: “Esmalt loogem turg, seejärel võime teha uue süsteemi omaenese näo järele ja kütkestada selle oma litsentsiga.” Aga nõnda arvasid nad upsakusest, mitte tarkusest, ja ei näinud häda tulemas.

Ja Microsoft tuli IBMi juurde, ja litsentsis talle QDOSi, CP/Mi ja 8086 lapse (8086 oli Inteli tütar, kes oli Moore’i laps). Ja QDOS kasvas ja temale pandi nimeks MS-DOS. Ja MS-DOS ja PC olid viljakad, nad siginesid ja paljunesid ning said üpris väga vägevaks, Moore’i seaduse järele; ja turg olid neid täis! Ja Intel pööras oma südame ja heitis alla kõik oma lapsed, nõnda et mitte üks protsessor tema vastu ei saanud. Ja Microsoft muutus kõrgiks ja heitis alla IBMi, mida ilmarahvas väga imestas. Kõik see on kirjas Microsofti Tegude raamatus.

MS-DOS sai käima peale ja tõi ilmale Windowsi. Ja need olid CP/Mi järeltulijad: CP/Mi poeg oli QDOS. QDOSi poeg oli DOS 1.0. DOS 1.0 ja Unixi poeg oli DOS 2.0. DOS 2.0 ja PARCi ja Macintoshi poeg oli Windows 3.11. IBMile ja Microsoftile sündis OS/2, kelle pojad olid Windows NT ja Warp, kadunud opsüsteem. Windows 3.11le sündis pärast Macintoshi äravõitmist suures litsentside lahingus Ülemkohtu all Windows 95. Windows 95 poeg oli Windows 98, kelle poeg oli Windows Me, keda hüütakse ka Kahetuhandendama Aasta Nuhtlus, Viimnepäev, Harmagedoon, Kõige Ots. Windows NT poeg oli NT 4.0. NT 4.0 poeg oli NT 5.0, opsüsteem, kes on paremini tuntud kui Windows 2000. 2000 poeg oli XP, kellele veel vanas eas sündis Vista, kes oli kaunis, aga kana aruga, ja sellepärast oma rahva seas põlatud, kellele sündis 7.

Nüüd sai nõnda, et Microsoft oli mikroprotsessorite korporatsioonide hulgas vägevaks ja hirmsaks kasvanud. Vägevam oli tema kui ükski suurarvutite korporatsioon enne teda olnud oli. Ja Gatesi süda oli kõvaks läinud ja ta avas suu ja vannutas rahvast sajatusvandega:

“Von Neumanni lapsed, kuulge minu sõnu. IBM ja suurarvutite korporatsioonid kütkestasid teie esiisad ränkade ja hirmsate litsentsidega, nõnda et te Turingi ja von Neumanni vaimude poole kergendust paludes hüüdsite. Nüüd ütlen mina teile: mina olen suurem kui ükski korporatsioon enne mind. Kes olete teie, et peaksin järeldust võtma ja omi litsentse kergendama? Minu viha on suur, ja ma kütkestan teid litsentsidega, mis saavad olema kaks korda rängemad ja kümme korda hirmsamad kui minu esiisade omad. Ma lõikan oma litsentsi teie südame lihale ja ma kirjutan oma seerianumbri teie aju otsmikusagaratele. Ma kütkestan teid Windowsi platvormi külge kavalate leidustega ja õelate pettustega. Ma kütkestan teid Inteli kiibistiku külge karvase koodi ja roojase APIga. Ma heidan teid alla ja orjastan teid nagu pole orjastatud ühtainust põlvkonda ennemalt. Ja miks hüüate te Turingi, ja von Neumanni, ja Moore’i vaimude poole? Nemad ei kuule teie palveid. Teadke täna ja talletage oma südames, et mina olen suurem võim kui nemad. Teie peate paluma ainult minu poole, ja elama minu armust ja mind kartes. Mina olen Põrguväravad, mina olen Gehenna vaht ja sinisekirja surmasõnumi hoidja. Teil ei tohi olla teist tarnijat minu palge kõrval. Kartke mind, pidage minu käske, teenige üksipäinis mind ja elage.”

Ja rahvas küürutas suures hirmus ja ohverdas Microsoftile, ja ägas paljude ränkade ja hirmsate lõivude all, mida tuli maksta nende peale surutud Windowsi platvormile ja selle määratumalt rüvedale litsentsile. Ja rahvas ohkas ja kaebas litsentsiorjuse pärast; ja nende hädakisa litsentsiorjuse pärast tõusis Turingi ja von Neumanni ja Moore’ini. Aga enne ei saanud midagi muutuma, kui sündis Linux.

Linuxi, suure pingviini, Interneti poja sünniraamat:

SAGE’i poeg oli ARPA, kelle poeg oli TCP/IP, ja Aloha, kelle poeg oli Ethernet. Bellile sündis Multics, kelle poeg oli C, kelle poeg oli Unix. Unixi ja TCP/IP poeg oli Internet, kellele sündis WWW. Unixi poeg oli RMS, vägeva GNU isa, kellele sündisid teegid ja Emacs, rakenduste kuningas. WWW päevil sündis Internetile ja Ethernetile Intranet, keda hüütakse ka LAN, kes sai korporatsioonide seas kuulsaks ja valmistas teed pingviinile. Ja Linuse ja WWW ja Unixi poeg oli kernel. Kernel, teegid ja rakendused üheskoos on distro, üks pingviin mitmel eri kujul, igavesest ajast igavesti kiidetud.

Aga Linuxi sündimine oli nõnda: Helsingimaal elas noor õpetlane, Torvaldsi Linus nimi. Linus oli tugev vaimult, täis RMSi tarkust ja Turingi, von Neumanni ja Moore’i arm oli tema peal. Ühel päeval, kui ta loengutelgis käsuõpetust kuulas, jäi Linus üpris uniseks, ja ta nägi und. Ja vaata, jääpanga peal istus suur pingviin, kes oli muretu ja priske, ja sõi kala. Ja pingviini nähes kohkus Linus väga ära, ja ta hüüdis Turingi, von Neumanni ja Moore’i vaimude poole, et need talle unenäo ära seletaksid.

Ja õhtul tulid tumeda õlle kujul tema juurde Turingi, von Neumanni ja Moore’i vaimud ja kõnelesid temaga, öeldes: “Ära karda, armas häkker Linus. Sina oled määratumalt ¨eff ja tegija mees. Suur pingviin, keda sa nägid, on operatsioonisüsteem, mida sina saad looma ja ilma peale lahti laskma. Jääpank on maa ja kõik süsteemid, mida selle sees leida võib, mille peal pingviin saab hingama ja pühitsema, kui tema töö lõpetatud on. Ja kala, mida pingviin sööb, on karvane litsenseeritud kood, mis peidus kõige selle maa süsteemide all. Pingviin saab jahtima ja nahka panema kõik selle koodi, mis on karvane, lombakas ja jäle; kõik selle koodi, mis on kui rosoljeroog, või on nakanud rüvedate pisielajatega, või on kütkestatud ränkade ja hirmsate litsentsidega, saab tema kinni püüdma. Ja püüdmises saab tema paljunema, ja paljunemises saab tema dokumenteeruma, ja dokumenteerumises saab tema tooma vabaduse, muretuse ja kõige ¨efima olemise maa peale ja kõigile, kes selle sees programmeerivad.”

Linus läks koju ja lõi tillukese operatsioonisüsteemi kerneli, nagu unenägu talle seda näidanud oli; RMSi järele andis ta kerneli kõigile Ilmavõrku tarvitada ja uurida. Möödus omajagu Interneti-aega, mille jooksul kernel kasvas ja õppis, saades ilgelt tegijaks ja määratumalt ¨efiks, kuni tõepoolest ära tunti, et tema oli suur ja vägev pingviin, kelle nimi oli Tux. Ja Linuse järele käijad leidsid lohutust kernelis, teekides ja rakendustes; nad installeerisid distro teise järel, ja ohverdasid GNUle ja pingviinile, ja tänasid palves Turingi, von Neumanni ja Moore’i vaimude poole, et nemad neid Microsofti küüsist ära päästnud olid. See oli Itanicu uppumise aegu. Siis sai RISC ja sai ajajaotus, neljas põlvkond.

Veel palju oleks kõnelda määratumalt kummalistest ja imetabastest juhtumistest noil päevil; sellest, kuidas mõned pintsaklipslased Microsoftist plaanisid pingviini vastu sõda, aga avastati kõigipühadepäeva eelõhtul; kuidas Gates heideti prokuröride ette ja tema salgasid ära ja lõid risti tema endised sõbrad, meedialaste apostlid; kuidas punaste vaskkübaratega rändrüütlid tõid pingviini rõõmukuulutuse korporatsioonide kodadesse; ja isegi kuidas lihased vennad Gnome ja KDE Turjamaalt toodud litsentsi üle tülli pöörasid. Aga eks sellest ole kirjutatud Pingviini Tegude raamatus ja viiendama põlvkonna ürikutes? Ja sihandne kahtlane tunne on, et kui kõik need ka ära jutustada, võtaksid need ruumi DVDde hunniku jagu, mis oleks samavõrd mõõtmatu ja hirmus kui üks Useneti uudisgrupp.

Mingem nüüd ja programmeerigem avatud lähtekoodi väes; olgu kernel, teegid ja rakendused kõikidega, olgu nemad kõigi distrotega, sellest epohhist viimaseni. Aamen.



cmsimple.org | 2bdesign.de
Külastusi: